On üllatav, kui vähe me ikkagi teame oma kirjanikuisiksustest ja nende loomingust. Mõne puhul ei teata isegi enam nime. Hiljuti näiteks selgus ühe jutuajamise käigus, et Reet Morn on suurele osale üsna tundmatu nimi. Nooremad inimesed ei tea ka Leida Kibuvitsa kuigivõrd. Rääkimata nimedest nagu Elisabeth Aspe või Helga Pärli-Sillaots.
Kordamine on tarkuse ema! Paistab, et on aeg rääkida autoritest, kes muidu kipuvad ununema. Näitus “Paradiisi uus perenaine. Leida Kibuvits Tammsaare juures” pakub selleks väga sobivat raamistikku. Seepärast alustame sügisel loengusarjaga, kus katsume vähemalt mõned nimed jälle mäluaugust teadvusesse tagasi tuua. Käsitlemist leiavad ka mõned nõukogudeaegse eesti kirjanduse kuumad teemad.
Elisabeth Aspe, Helga Pärli-Sillaots ja Leida Kibuvits on huvitavad isikuses ja andekad loojad, kes väärivad taastõlgendamist ja esiletõstmist. Aimee Beekmani omal ajal skandaalne teos “Valikuvõimalus” pakub jätkuvalt kõneainet ja paralleelsusi kaasaegse kirjandusega. Armastus, abielu ja selle purunemine on aga niikuinii aegumatud teemad, mis on aga oma erilise jälje jätnud nõukogudeaegsesse eesti kirjandusse. Olete oodatud!
Kava:
14.10. kell 16:30
Elo Lindsalu “Love story ja lahutuse mudelid 1960.-1970. aastate Nõukogude Eesti proosas”.
21.10. kell 17:00
Johanna Ross “Kõige viljakama kirjaniku kõige vastuolulisem teos”: “Aimee Beekman ja “Valikuvõimalus”".
27.10. kell 16:30
Elle-Mari Talivee “Elisabeth Aspe, kakskümmend kuus aastat Friedebert Tuglasest vanem”.
11.11. kell 17:00
Margaret Neithal „Helga Pärli-Sillaots“
18.11. kell 17.00
Maarja Vaino „Looduse tehtud kirjanik. Leida Kibuvitsa elust ja loomingust“
Kõik loengud toimuvad Tammsaare muuseumis.
Wednesday, October 5, 2011
Thursday, April 21, 2011
Mõtteid ümarlaualt
30. märtsil toimunud ümarlaual "Kas naiskirjandus on olemas?" oldi hingega asja juures: juttu jätkus ligi kolmeks tunniks. Tuleb aga tõdeda, et mingi selge tulemuseni ei jõutud, naiskirjandust lõplikult ära ei defineeritud. Et jõuda ühtlustatud akadeemilise terminoloogia kasutamiseni, tuleks korraldada ilmselt veel mitu ümarlauda. Aga ehk said mõned asjad siiski selgemaks.
Tänane Sirp teeb ümarlauast esimese kokkuvõtte:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=7&Itemid=9
Oodata on pisut pikemaid ülevaateid ka ajakirjades "Keel ja Kirjandus" ning "Ariadne Lõng".
Mis mõtted kõige enam kõlama jäid?
1. Naiskirjanduse asemel võiks kasutada ka mõistet "naistekirjandus", siis kuuluks see samasse traditsiooni mõistetega "lastekirjandus", "meestekirjandus" jm.
2. Mõiste on eelkõige vajalik kirjandusteadlastele, et leida ja analüüsida naishäält kirjanduses
3. Vajalik oleks koostada Eesti naiskirjanduse ajalugu, kuhu on hõlmatud nii tuntud kui vähetuntud autorid. Selles osas oleme teistest Euroopa riikidest maas, seal on ajalooline kaardistamistöö rohkem ära tehtud ning praegu keskendutakse juba teistele teemadele, Saksamaal näiteks emaduse kontseptsioonidele
4. Mõiste "feminism" on raskesti selgelt defineeritav, kuid seostub eelkõige 1960-1970. aastate hoiakutega, mis tegelevad naise soolise või sotsiaalse marginaliseerimise, tõrjumisega
5. Naistest ja nende saavutustest tuleb enam rääkida, neid enam esile tuua ja võrdsustada ning seepärast on ka naiskirjandusest rääkimise oluline ja vajalik
6. Termini kasutamist õigustab ka lihtsalt pragmaatiline lähenemine: kui see aitab teatud autoritele paremini tähelepanu tõmmata ning lugeja leiab selle tulemusel autori teosed kergemini enda jaoks üles
Need on vaid mõned mõtted, mis kõlama jäid.
Oodatud on kõik omapoolsed ideevälgatused sel teemal, need võib postitada siiasamasse blogisse!
Tänane Sirp teeb ümarlauast esimese kokkuvõtte:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=7&Itemid=9
Oodata on pisut pikemaid ülevaateid ka ajakirjades "Keel ja Kirjandus" ning "Ariadne Lõng".
Mis mõtted kõige enam kõlama jäid?
1. Naiskirjanduse asemel võiks kasutada ka mõistet "naistekirjandus", siis kuuluks see samasse traditsiooni mõistetega "lastekirjandus", "meestekirjandus" jm.
2. Mõiste on eelkõige vajalik kirjandusteadlastele, et leida ja analüüsida naishäält kirjanduses
3. Vajalik oleks koostada Eesti naiskirjanduse ajalugu, kuhu on hõlmatud nii tuntud kui vähetuntud autorid. Selles osas oleme teistest Euroopa riikidest maas, seal on ajalooline kaardistamistöö rohkem ära tehtud ning praegu keskendutakse juba teistele teemadele, Saksamaal näiteks emaduse kontseptsioonidele
4. Mõiste "feminism" on raskesti selgelt defineeritav, kuid seostub eelkõige 1960-1970. aastate hoiakutega, mis tegelevad naise soolise või sotsiaalse marginaliseerimise, tõrjumisega
5. Naistest ja nende saavutustest tuleb enam rääkida, neid enam esile tuua ja võrdsustada ning seepärast on ka naiskirjandusest rääkimise oluline ja vajalik
6. Termini kasutamist õigustab ka lihtsalt pragmaatiline lähenemine: kui see aitab teatud autoritele paremini tähelepanu tõmmata ning lugeja leiab selle tulemusel autori teosed kergemini enda jaoks üles
Need on vaid mõned mõtted, mis kõlama jäid.
Oodatud on kõik omapoolsed ideevälgatused sel teemal, need võib postitada siiasamasse blogisse!
Monday, March 28, 2011
Kas naiskirjandus on olemas?
Leida Kibuvitsa loomingut lugedes kerkis selles ühe keskse teemana üles küsimus naiseks olemisest. Kibuvitsa tegelased vaevlevad paljude kriiside küüsis ega ole sageli oma eluga rahul. Põhjused on erinevad: kes elab kunstile - nagu peategelane Eeva romaanis "Paradiisi pärisperenaine" - ning peab eneseteostusest loobuma; kes ei suuda mõista, milliseks eluks ta loodud on - nagu "Soomustüdruku" peategelane Loona; kes kaotab enese karjääri nimel - nagu romaani "Kass arvab, et..." üks peategelasi. Novellides lahkab Kibuvits erineva eluala valinud naiste mõtteid ja tundeid.
Kibuvits ei esinda mingit kindlat vaatepunkti. Teda näib huvitavat peaaegu metafüüsilisel tasandil küsimus, kuidas elada nii, et see oleks õige? See küsimus oli teoste kirjutamise ajal ühiskonnas esil ka üldisemalt, "Manglus Sepapojaga" viis Kibuvits teemakäsitluse ka müüdi tasandile, uurides, kui õigesti elavad eestlased maa peale tulnud Kalevipoja meelest. Kuid tundub, et Kibuvitsa huvitab see isiklikult, ka oma isikuga seoses. Ning kandvalt vaevavad end sellega tema loomingus naistegelased.
Seepärast tundus, et just Leida Kibuvits on sobiv autor, kellest tõukuvalt küsida: "Kas naiskirjandus on olemas?"
Kahtlemata puutume me tema loomingu kaudu kokku just naiskogemusega ja intensiivsete naistegelastega. Kuid kas see on naiskirjandus või lihtsalt kirjandus, mis tegeleb oluliste, kandvate teemadega? Kas on tähtis, et kirjutajaks ja tegelasteks on naised?
Milline on kaasaegne vaateviis sootemaatikale kirjanduses?
Sellele tahamegi oma ümarlauas keskenduda.
Sel kolmapäeval, 30.märtsil kell 14.00.
A. H. Tammsaare Muuseumi ja Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi ühises ümarlauas "Kas naiskirjandus on olemas?"
Just selle ümarlauaga seoses tegime koos Tallinna Keskraamatukoguga väikese küsitluse ka raamatukogulugejate hulgas. Palusime neil vastata neljale küsimusele:
1. Kas Teie raamatuvalikul on sooline aspekt oluline (s.t kas autor on mees või naine)?
Kuidas nn tavalugeja neisse küsimustesse suhtub, saab teada ümarlaual.
Arutlevad Elo Lindsalu /TLÜ EKKI/, Kairit Kaur /Tartu ülikool/, Kadri Tüür /Kirjandusmuuseum/, Johanna Ross /Kirjandusmuuseum/, Reet Laja /ENUT/. Modereerib Maarja Vaino /Tammsaare Muuseum/.
Kõik huvilised on oodatud kaasa rääkima!
Kibuvits ei esinda mingit kindlat vaatepunkti. Teda näib huvitavat peaaegu metafüüsilisel tasandil küsimus, kuidas elada nii, et see oleks õige? See küsimus oli teoste kirjutamise ajal ühiskonnas esil ka üldisemalt, "Manglus Sepapojaga" viis Kibuvits teemakäsitluse ka müüdi tasandile, uurides, kui õigesti elavad eestlased maa peale tulnud Kalevipoja meelest. Kuid tundub, et Kibuvitsa huvitab see isiklikult, ka oma isikuga seoses. Ning kandvalt vaevavad end sellega tema loomingus naistegelased.
Seepärast tundus, et just Leida Kibuvits on sobiv autor, kellest tõukuvalt küsida: "Kas naiskirjandus on olemas?"
Kahtlemata puutume me tema loomingu kaudu kokku just naiskogemusega ja intensiivsete naistegelastega. Kuid kas see on naiskirjandus või lihtsalt kirjandus, mis tegeleb oluliste, kandvate teemadega? Kas on tähtis, et kirjutajaks ja tegelasteks on naised?
Milline on kaasaegne vaateviis sootemaatikale kirjanduses?
Sellele tahamegi oma ümarlauas keskenduda.
Sel kolmapäeval, 30.märtsil kell 14.00.
A. H. Tammsaare Muuseumi ja Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi ühises ümarlauas "Kas naiskirjandus on olemas?"
Just selle ümarlauaga seoses tegime koos Tallinna Keskraamatukoguga väikese küsitluse ka raamatukogulugejate hulgas. Palusime neil vastata neljale küsimusele:
1. Kas Teie raamatuvalikul on sooline aspekt oluline (s.t kas autor on mees või naine)?
2. Kuidas suhtute mõistesse ’naiskirjandus’ (naiskogemusest lähtuv kunstiväärtuslik, mitte ajaviitekirjandus)?
3. Kas eristate ’naistekaid’ naiskirjandusest?
4. Milliste eesti naiskirjanike teoseid olete viimase 5 aasta jooksul lugenud?
Kuidas nn tavalugeja neisse küsimustesse suhtub, saab teada ümarlaual.
Arutlevad Elo Lindsalu /TLÜ EKKI/, Kairit Kaur /Tartu ülikool/, Kadri Tüür /Kirjandusmuuseum/, Johanna Ross /Kirjandusmuuseum/, Reet Laja /ENUT/. Modereerib Maarja Vaino /Tammsaare Muuseum/.
Kõik huvilised on oodatud kaasa rääkima!
Subscribe to:
Posts (Atom)