Näitus keskendus Mati Undi fenomenile, mis avaldus tema loomingus, lavastustes ja esseistikas ning eelkõige tema värvikas isiksuses. Fotodele ja tekstidele lisaks oli võimalik Undiga tutvuda ka videomaterjalide, helisalvestiste ja käsikirjade vahendusel.
Mati Undi isiksuse mitmekihilisust avasid üksteise taha ruloodena paigutatud tektid. Tõmbasid ühe eest ära, avanes teine kiht Unti. Jne.
Keskendusime kirjanik-Undile, teatri-Undile ja argimütoloog-Undile.
Näiteks:
MÜTOLOOGIA-UNT
MU hakkas argimütoloogiaid kirjutama 1980. aastate algupoolel. Argi- ja Sirbimütoloogiate lugejal oli igal nädalal võimalik veenduda MU erakordses mälus ja geniaalses seoste loomise oskuses. Elegantse iseenesestmõistetavusega lähenes MU argistele seikadele uudse nurga alt. MU kombineeris neis kirjutistes filmi, kirjanduse, ajaloo ja müüdid oma mõttemängudega.
Argimütoloogiatega sai MUst iseäralik dekonstrueerija, kes samal ajal mütologiseeris kõike jälle uuesti ja omamoodi. Ühel ajal on koos väga isiklik, väga ajakohane, vahel lausa poliitiline, aga samas ka abstraktne ja täiesti kosmiline aspekt. Argielu on teatri vastand. Aga teater ja mütoloogiad on tegelikult peaaegu üks ja sama. Kui teater kordab oma olemusega müütilisi rituaale, siis rituaalid ise on alguse saanud argiste tegevuste kordamisest. Niisiis on argimütoloogiad MU jaoks lihtsalt teatri teine pale. Teater oli MU jaoks suur ja sotsiaalne, argimütoloogiad aga isiklik mäng.
Põrandat katsid Undi mõned tsitaadid:
On põnev minna läbi Lühikese jala väravatorni. Paraku ei tea, kummal pool väravat ootavad ohud! Eks ta sõltu sellest, kummalt poolt sa tuled.
Värav on muidugi piir. Mõlemal pool piiri toimub midagi, aga toimub erinevat. Ka inimene ise muutub väravast läbi minnes. Ta saab teada, kes ta on. Eriti selgelt ilmneb see passi- ja tollikontrollis.
Rööpad on sellised asjad, kust võib välja sõita, kuid see on erand. Üldjuhul püsivad rööbastel nii trammid kui ka rongid. Ka inimese puhul öeldakse vahel, et “ta elu on üldiselt rööbastes”. Mina isiklikult olen kartnud pööranguid. Ega ma teagi, kuidas tramm pöörab. Mulle kunagi seletati, aga ma ei saanud suurt aru.
Mälestusi Undist jagasid Kalev Kesküla, Mihkel Mutt, Kersti Kreismann, Teet Kallas.
Mati Unt oli suur fabuleerija, kes armastas kõiksugu olukordi ja seiku dramatiseerida, varasema loomingu kinniskujundiks on metsavennad ja saksa ohvitserid (kelle kindaid ütleb „Tühiranna” peategelane ennast kandvat). Läinud aastal Mati Undi kodutalu sauna sisse kiigates nägime seal soojaveeanuma malmkaant kirjaga Wehrmacht – tunnusmärke sakslastest leiab sealt tõepoolest siiani.
Saksa ohvitseride kõrval on „Tühirannas” Mati hirmuks ka põlvkonnakaaslased, kes võivat ta reeta. See oli üks Mati pikaajalisemaid meelisluule. Veel selle aastasaja algul rääkis ta mulle kord ühel Kirjanike Liidu aastakoosoleku järgsel üritusel, et pelgab oma põlvkonnakaaslasi. Isegi Viivi Luike – pärast seda kui too kirjutas õudse raamatu „Ajaloo ilu”. (Järgmisel korral rääkis ta Viivist soojade tunnetega).
Fabuleerimisvajadus võttis võimust ka Mati Undi „õiendusromaani” „Tere, kollane kass” puhul, mis justkui pidi kõrvaldama esikromaani „Hüvasti, kollane kass” ideoloogilistel põhjustel ja lapselikust meeldimissoovist sündinud vale. Tagantjärele tunnistas, et ega see ausam saanud. Pealegi käis oma õpetaja Vello Saagega seal üsna jõhkralt ringi, säherdust homoseksuaalset problemaatikat nagu romaanis päriselus polnudki, tunnistas autor.
Kalev Kesküla, 2008 jaanuaris
Näitus oli avatud 1. märtsist 1. novembrini 2008
Näituse kuraator ja tekstid: Maarja Vaino, kujundajad: Aime Unt, Liina Unt, Katre Rohumaa.
Näituse kataloogina on muuseumis saadaval DVD.
Näitus sai Eesti Kultuuriministeeriumi aasta näituste auhindamisel väikese muuseumiroti.
