On üllatav, kui vähe me ikkagi teame oma kirjanikuisiksustest ja nende loomingust. Mõne puhul ei teata isegi enam nime. Hiljuti näiteks selgus ühe jutuajamise käigus, et Reet Morn on suurele osale üsna tundmatu nimi. Nooremad inimesed ei tea ka Leida Kibuvitsa kuigivõrd. Rääkimata nimedest nagu Elisabeth Aspe või Helga Pärli-Sillaots.
Kordamine on tarkuse ema! Paistab, et on aeg rääkida autoritest, kes muidu kipuvad ununema. Näitus “Paradiisi uus perenaine. Leida Kibuvits Tammsaare juures” pakub selleks väga sobivat raamistikku. Seepärast alustame sügisel loengusarjaga, kus katsume vähemalt mõned nimed jälle mäluaugust teadvusesse tagasi tuua. Käsitlemist leiavad ka mõned nõukogudeaegse eesti kirjanduse kuumad teemad.
Elisabeth Aspe, Helga Pärli-Sillaots ja Leida Kibuvits on huvitavad isikuses ja andekad loojad, kes väärivad taastõlgendamist ja esiletõstmist. Aimee Beekmani omal ajal skandaalne teos “Valikuvõimalus” pakub jätkuvalt kõneainet ja paralleelsusi kaasaegse kirjandusega. Armastus, abielu ja selle purunemine on aga niikuinii aegumatud teemad, mis on aga oma erilise jälje jätnud nõukogudeaegsesse eesti kirjandusse. Olete oodatud!
Kava:
14.10. kell 16:30
Elo Lindsalu “Love story ja lahutuse mudelid 1960.-1970. aastate Nõukogude Eesti proosas”.
21.10. kell 17:00
Johanna Ross “Kõige viljakama kirjaniku kõige vastuolulisem teos”: “Aimee Beekman ja “Valikuvõimalus”".
27.10. kell 16:30
Elle-Mari Talivee “Elisabeth Aspe, kakskümmend kuus aastat Friedebert Tuglasest vanem”.
11.11. kell 17:00
Margaret Neithal „Helga Pärli-Sillaots“
18.11. kell 17.00
Maarja Vaino „Looduse tehtud kirjanik. Leida Kibuvitsa elust ja loomingust“
Kõik loengud toimuvad Tammsaare muuseumis.
Wednesday, October 5, 2011
Thursday, April 21, 2011
Mõtteid ümarlaualt
30. märtsil toimunud ümarlaual "Kas naiskirjandus on olemas?" oldi hingega asja juures: juttu jätkus ligi kolmeks tunniks. Tuleb aga tõdeda, et mingi selge tulemuseni ei jõutud, naiskirjandust lõplikult ära ei defineeritud. Et jõuda ühtlustatud akadeemilise terminoloogia kasutamiseni, tuleks korraldada ilmselt veel mitu ümarlauda. Aga ehk said mõned asjad siiski selgemaks.
Tänane Sirp teeb ümarlauast esimese kokkuvõtte:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=7&Itemid=9
Oodata on pisut pikemaid ülevaateid ka ajakirjades "Keel ja Kirjandus" ning "Ariadne Lõng".
Mis mõtted kõige enam kõlama jäid?
1. Naiskirjanduse asemel võiks kasutada ka mõistet "naistekirjandus", siis kuuluks see samasse traditsiooni mõistetega "lastekirjandus", "meestekirjandus" jm.
2. Mõiste on eelkõige vajalik kirjandusteadlastele, et leida ja analüüsida naishäält kirjanduses
3. Vajalik oleks koostada Eesti naiskirjanduse ajalugu, kuhu on hõlmatud nii tuntud kui vähetuntud autorid. Selles osas oleme teistest Euroopa riikidest maas, seal on ajalooline kaardistamistöö rohkem ära tehtud ning praegu keskendutakse juba teistele teemadele, Saksamaal näiteks emaduse kontseptsioonidele
4. Mõiste "feminism" on raskesti selgelt defineeritav, kuid seostub eelkõige 1960-1970. aastate hoiakutega, mis tegelevad naise soolise või sotsiaalse marginaliseerimise, tõrjumisega
5. Naistest ja nende saavutustest tuleb enam rääkida, neid enam esile tuua ja võrdsustada ning seepärast on ka naiskirjandusest rääkimise oluline ja vajalik
6. Termini kasutamist õigustab ka lihtsalt pragmaatiline lähenemine: kui see aitab teatud autoritele paremini tähelepanu tõmmata ning lugeja leiab selle tulemusel autori teosed kergemini enda jaoks üles
Need on vaid mõned mõtted, mis kõlama jäid.
Oodatud on kõik omapoolsed ideevälgatused sel teemal, need võib postitada siiasamasse blogisse!
Tänane Sirp teeb ümarlauast esimese kokkuvõtte:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=7&Itemid=9
Oodata on pisut pikemaid ülevaateid ka ajakirjades "Keel ja Kirjandus" ning "Ariadne Lõng".
Mis mõtted kõige enam kõlama jäid?
1. Naiskirjanduse asemel võiks kasutada ka mõistet "naistekirjandus", siis kuuluks see samasse traditsiooni mõistetega "lastekirjandus", "meestekirjandus" jm.
2. Mõiste on eelkõige vajalik kirjandusteadlastele, et leida ja analüüsida naishäält kirjanduses
3. Vajalik oleks koostada Eesti naiskirjanduse ajalugu, kuhu on hõlmatud nii tuntud kui vähetuntud autorid. Selles osas oleme teistest Euroopa riikidest maas, seal on ajalooline kaardistamistöö rohkem ära tehtud ning praegu keskendutakse juba teistele teemadele, Saksamaal näiteks emaduse kontseptsioonidele
4. Mõiste "feminism" on raskesti selgelt defineeritav, kuid seostub eelkõige 1960-1970. aastate hoiakutega, mis tegelevad naise soolise või sotsiaalse marginaliseerimise, tõrjumisega
5. Naistest ja nende saavutustest tuleb enam rääkida, neid enam esile tuua ja võrdsustada ning seepärast on ka naiskirjandusest rääkimise oluline ja vajalik
6. Termini kasutamist õigustab ka lihtsalt pragmaatiline lähenemine: kui see aitab teatud autoritele paremini tähelepanu tõmmata ning lugeja leiab selle tulemusel autori teosed kergemini enda jaoks üles
Need on vaid mõned mõtted, mis kõlama jäid.
Oodatud on kõik omapoolsed ideevälgatused sel teemal, need võib postitada siiasamasse blogisse!
Monday, March 28, 2011
Kas naiskirjandus on olemas?
Leida Kibuvitsa loomingut lugedes kerkis selles ühe keskse teemana üles küsimus naiseks olemisest. Kibuvitsa tegelased vaevlevad paljude kriiside küüsis ega ole sageli oma eluga rahul. Põhjused on erinevad: kes elab kunstile - nagu peategelane Eeva romaanis "Paradiisi pärisperenaine" - ning peab eneseteostusest loobuma; kes ei suuda mõista, milliseks eluks ta loodud on - nagu "Soomustüdruku" peategelane Loona; kes kaotab enese karjääri nimel - nagu romaani "Kass arvab, et..." üks peategelasi. Novellides lahkab Kibuvits erineva eluala valinud naiste mõtteid ja tundeid.
Kibuvits ei esinda mingit kindlat vaatepunkti. Teda näib huvitavat peaaegu metafüüsilisel tasandil küsimus, kuidas elada nii, et see oleks õige? See küsimus oli teoste kirjutamise ajal ühiskonnas esil ka üldisemalt, "Manglus Sepapojaga" viis Kibuvits teemakäsitluse ka müüdi tasandile, uurides, kui õigesti elavad eestlased maa peale tulnud Kalevipoja meelest. Kuid tundub, et Kibuvitsa huvitab see isiklikult, ka oma isikuga seoses. Ning kandvalt vaevavad end sellega tema loomingus naistegelased.
Seepärast tundus, et just Leida Kibuvits on sobiv autor, kellest tõukuvalt küsida: "Kas naiskirjandus on olemas?"
Kahtlemata puutume me tema loomingu kaudu kokku just naiskogemusega ja intensiivsete naistegelastega. Kuid kas see on naiskirjandus või lihtsalt kirjandus, mis tegeleb oluliste, kandvate teemadega? Kas on tähtis, et kirjutajaks ja tegelasteks on naised?
Milline on kaasaegne vaateviis sootemaatikale kirjanduses?
Sellele tahamegi oma ümarlauas keskenduda.
Sel kolmapäeval, 30.märtsil kell 14.00.
A. H. Tammsaare Muuseumi ja Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi ühises ümarlauas "Kas naiskirjandus on olemas?"
Just selle ümarlauaga seoses tegime koos Tallinna Keskraamatukoguga väikese küsitluse ka raamatukogulugejate hulgas. Palusime neil vastata neljale küsimusele:
1. Kas Teie raamatuvalikul on sooline aspekt oluline (s.t kas autor on mees või naine)?
Kuidas nn tavalugeja neisse küsimustesse suhtub, saab teada ümarlaual.
Arutlevad Elo Lindsalu /TLÜ EKKI/, Kairit Kaur /Tartu ülikool/, Kadri Tüür /Kirjandusmuuseum/, Johanna Ross /Kirjandusmuuseum/, Reet Laja /ENUT/. Modereerib Maarja Vaino /Tammsaare Muuseum/.
Kõik huvilised on oodatud kaasa rääkima!
Kibuvits ei esinda mingit kindlat vaatepunkti. Teda näib huvitavat peaaegu metafüüsilisel tasandil küsimus, kuidas elada nii, et see oleks õige? See küsimus oli teoste kirjutamise ajal ühiskonnas esil ka üldisemalt, "Manglus Sepapojaga" viis Kibuvits teemakäsitluse ka müüdi tasandile, uurides, kui õigesti elavad eestlased maa peale tulnud Kalevipoja meelest. Kuid tundub, et Kibuvitsa huvitab see isiklikult, ka oma isikuga seoses. Ning kandvalt vaevavad end sellega tema loomingus naistegelased.
Seepärast tundus, et just Leida Kibuvits on sobiv autor, kellest tõukuvalt küsida: "Kas naiskirjandus on olemas?"
Kahtlemata puutume me tema loomingu kaudu kokku just naiskogemusega ja intensiivsete naistegelastega. Kuid kas see on naiskirjandus või lihtsalt kirjandus, mis tegeleb oluliste, kandvate teemadega? Kas on tähtis, et kirjutajaks ja tegelasteks on naised?
Milline on kaasaegne vaateviis sootemaatikale kirjanduses?
Sellele tahamegi oma ümarlauas keskenduda.
Sel kolmapäeval, 30.märtsil kell 14.00.
A. H. Tammsaare Muuseumi ja Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi ühises ümarlauas "Kas naiskirjandus on olemas?"
Just selle ümarlauaga seoses tegime koos Tallinna Keskraamatukoguga väikese küsitluse ka raamatukogulugejate hulgas. Palusime neil vastata neljale küsimusele:
1. Kas Teie raamatuvalikul on sooline aspekt oluline (s.t kas autor on mees või naine)?
2. Kuidas suhtute mõistesse ’naiskirjandus’ (naiskogemusest lähtuv kunstiväärtuslik, mitte ajaviitekirjandus)?
3. Kas eristate ’naistekaid’ naiskirjandusest?
4. Milliste eesti naiskirjanike teoseid olete viimase 5 aasta jooksul lugenud?
Kuidas nn tavalugeja neisse küsimustesse suhtub, saab teada ümarlaual.
Arutlevad Elo Lindsalu /TLÜ EKKI/, Kairit Kaur /Tartu ülikool/, Kadri Tüür /Kirjandusmuuseum/, Johanna Ross /Kirjandusmuuseum/, Reet Laja /ENUT/. Modereerib Maarja Vaino /Tammsaare Muuseum/.
Kõik huvilised on oodatud kaasa rääkima!
Monday, February 28, 2011
Väikest ruumi saab suureks kujundada
Kujundajate meeskond: Aime Unt, Liina Unt ja Katre Rohumaa, on olnud kõikide "Tammsaare juures" näituste kujundajad. Algusest peale hakkas meil koostöö hästi klappima ja kõik kolm näitust on tõesti meeskonnatöö, kus kõik osapooled on teinud asja südamega.
Näitusteruum on Tammsaare muuseumis üsna väike. See tähendab, et idee tuleb edasi anda üsna lakooniliste ja jõuliste kujunditega, mis samal ajal ruumi liigselt üle ei koorma. Aime ja Liina Undi ruumitunnetus oskab selle piiri väga hästi paika panna nii, et ruum on täidetud, aga mitte täis.
Kibuvitsa näituse keskpunktiks pidi olema naiskunstniku teema, sest küsimus - kuidas elada oma elu kõige õigemini, milline tee/roll valida -, on Kibuvitsa teostes palju esil. See on ka kaasaegset naist kõnetav küsimus. Keegi ei ole ka tänapäeval superinimene, kes suudab kõik rollid ideaalselt ja probleemideta ühendada ja kas üldse peabki? Miks ei või olla südamerahus koduperenaine, kes ei ihaldagi karjääri? Või vastupidi. Või üldse kuidagi kolmandat moodi. Aga probleem on see ikkagi, sest inimesele on lihtsalt omane kaaluda, kas ta tegi õige valiku või äkki oleks mõni teine valik olnud parem, teinud ta õnnelikumaks. Nimetasime selle ühe Kibuvitsa novelli järgi "proosa ja poeesia" probleemiks. Omaette küsimuseks oli aga, kuidas seda kujundlikult esitada.
Appi tuli Aime fantaasia ja Mart Reino sepatöö. Nimelt tekkis idee, et ruumi keskel võiksid olla rauast sepistatud figuurid - otsekui õhku joonistatud kontuurid. Liina tuli ideega, et neil võiksid olla ees põlled - markeerides nii koduperenaise põlle, kunstniku-maalija põlle ja ka sepapõlle, sest üheks näitusel käsitletavaks teoseks on ka Kibuvitsa Kalevipoega parafraseeriv romaan "Manglus Sepapoeg". Naisi seovad omavahel lõngad, sümboliseerides ühtsust ja järjepidevust, aga ka otsustusvõimetust ja sisemist segadust, mässides figuurid värvilisse lõngapuntrasse. Viimane motiiv sobis eriti hästi iseloomustama ka Leida Kibuvitsa enese hingeelu.
Ruumis oleva akna kujundasime teatrilavana, kuna Kibuvitsa üks suuri iidoleid oli näitlejanna Liina Reiman, keda ta emaks kutsus ja kelle juures ta teismelisena mõned aastad elas. Teatri- ja Muusikamuuseumist saime hulga Liina Reimanile kuulunud esemeid. Need "pudenevad" välja suurest nahkpaunast, mida Kibuvits on kirjeldanud romaanis "Paradiisi pärisperenaine", mille peategelase prototüübiks Liina Reiman oli.
Akna kõrvale riputasime Regina Gulilt saadud riided: Kibuvitsa andeka käsitöö, mis ühtlasi meenutab pisut teatrigarderoobi. Ja kajastab näituse ideed rollidest elus, mida saab ju lõppude lõpuks samuti vahetada kui riideid. Või ei saa?
Ruumikujundus oli nüüd paigas, graafilise poolega tegutses Katre Rohumaa. Temagi oli võlutud Kibuvitsa käsitööandest, nii et näitust läbivaks kujundusmotiiviks tekstidel sai Kibuvitsa tikandimuster. Katre oskab pildid ja teksti alati kokku panna nii, et tekst kutsub lugema, see ei ole lihtsalt mingi "kiri" seinal, vaid orgaaniline näituse osa, mis pakub samavõrd esteetilist naudingut kui teadmisi.
Tekstide eneste kirjutamine oli aga minu töö ja see on alati paras peavalu. Kuidas ikkagi sõeluda välja see kõige olulisem, et tekst ei muutuks liiga raskeks, aga oleks samal ajal huvitav ja mitte liiga pealiskaudne. Ega ei teagi kunagi, kas sellega hakkama on saadud.
Näituse voldikule tegi väga ilusa kujundude Kadri Aavik, mida tänu projektile “Gaining a Common Perspective for a European gendered democratic Policy (GCPEP)”. Grundtvig Learning Partnership 2009-2011" saab näituselt kaasa võtta tasuta.
Avamise planeerisime samale päevale, kui toimus muuseumi 6.sügiskonverents. Kuigi sügis oli juba talveks saanud selleks ajaks - kuupäevaks sai 3.detsember 2010.
Näitusteruum on Tammsaare muuseumis üsna väike. See tähendab, et idee tuleb edasi anda üsna lakooniliste ja jõuliste kujunditega, mis samal ajal ruumi liigselt üle ei koorma. Aime ja Liina Undi ruumitunnetus oskab selle piiri väga hästi paika panna nii, et ruum on täidetud, aga mitte täis.
Kibuvitsa näituse keskpunktiks pidi olema naiskunstniku teema, sest küsimus - kuidas elada oma elu kõige õigemini, milline tee/roll valida -, on Kibuvitsa teostes palju esil. See on ka kaasaegset naist kõnetav küsimus. Keegi ei ole ka tänapäeval superinimene, kes suudab kõik rollid ideaalselt ja probleemideta ühendada ja kas üldse peabki? Miks ei või olla südamerahus koduperenaine, kes ei ihaldagi karjääri? Või vastupidi. Või üldse kuidagi kolmandat moodi. Aga probleem on see ikkagi, sest inimesele on lihtsalt omane kaaluda, kas ta tegi õige valiku või äkki oleks mõni teine valik olnud parem, teinud ta õnnelikumaks. Nimetasime selle ühe Kibuvitsa novelli järgi "proosa ja poeesia" probleemiks. Omaette küsimuseks oli aga, kuidas seda kujundlikult esitada.
Appi tuli Aime fantaasia ja Mart Reino sepatöö. Nimelt tekkis idee, et ruumi keskel võiksid olla rauast sepistatud figuurid - otsekui õhku joonistatud kontuurid. Liina tuli ideega, et neil võiksid olla ees põlled - markeerides nii koduperenaise põlle, kunstniku-maalija põlle ja ka sepapõlle, sest üheks näitusel käsitletavaks teoseks on ka Kibuvitsa Kalevipoega parafraseeriv romaan "Manglus Sepapoeg". Naisi seovad omavahel lõngad, sümboliseerides ühtsust ja järjepidevust, aga ka otsustusvõimetust ja sisemist segadust, mässides figuurid värvilisse lõngapuntrasse. Viimane motiiv sobis eriti hästi iseloomustama ka Leida Kibuvitsa enese hingeelu.
Ruumis oleva akna kujundasime teatrilavana, kuna Kibuvitsa üks suuri iidoleid oli näitlejanna Liina Reiman, keda ta emaks kutsus ja kelle juures ta teismelisena mõned aastad elas. Teatri- ja Muusikamuuseumist saime hulga Liina Reimanile kuulunud esemeid. Need "pudenevad" välja suurest nahkpaunast, mida Kibuvits on kirjeldanud romaanis "Paradiisi pärisperenaine", mille peategelase prototüübiks Liina Reiman oli.
Akna kõrvale riputasime Regina Gulilt saadud riided: Kibuvitsa andeka käsitöö, mis ühtlasi meenutab pisut teatrigarderoobi. Ja kajastab näituse ideed rollidest elus, mida saab ju lõppude lõpuks samuti vahetada kui riideid. Või ei saa?
Ruumikujundus oli nüüd paigas, graafilise poolega tegutses Katre Rohumaa. Temagi oli võlutud Kibuvitsa käsitööandest, nii et näitust läbivaks kujundusmotiiviks tekstidel sai Kibuvitsa tikandimuster. Katre oskab pildid ja teksti alati kokku panna nii, et tekst kutsub lugema, see ei ole lihtsalt mingi "kiri" seinal, vaid orgaaniline näituse osa, mis pakub samavõrd esteetilist naudingut kui teadmisi.
Tekstide eneste kirjutamine oli aga minu töö ja see on alati paras peavalu. Kuidas ikkagi sõeluda välja see kõige olulisem, et tekst ei muutuks liiga raskeks, aga oleks samal ajal huvitav ja mitte liiga pealiskaudne. Ega ei teagi kunagi, kas sellega hakkama on saadud.
Näituse voldikule tegi väga ilusa kujundude Kadri Aavik, mida tänu projektile “Gaining a Common Perspective for a European gendered democratic Policy (GCPEP)”. Grundtvig Learning Partnership 2009-2011" saab näituselt kaasa võtta tasuta.
Avamise planeerisime samale päevale, kui toimus muuseumi 6.sügiskonverents. Kuigi sügis oli juba talveks saanud selleks ajaks - kuupäevaks sai 3.detsember 2010.
Sunday, February 27, 2011
Tee materjalini
Kirjanikust näitust tegema hakates alustan alati teostest: loen läbi kõik või suurema osa tema tekstidest, samuti olulisema osa retseptsioonist. Tavaliselt hakkab siis silma ka mõni korduv või eriti olulisena tunduv kujund, millest edaspidi saab näituse keskpunkt.
Kibuvitsa puhul huvitas mind aga eriliselt ka tema isik. Niisugune imeilus ja ilmselgelt andekas naine, samas keerulise iseloomuga ja hästi püsimatu. Mis tema andekusest pärast sõda sai?
Kirjandusmuuseumis olevast materjalist ning omaaegsetest lehtedest sai ülevaate Kibuvitsa elust Eesti Vabariigis. Arreteerimisest ja vangisolekust sai lugeda Riigiarhiivis. Osa nendest materjalides oleme välja pannud ka näitusele.
Niisiis oli teoste kõrval olemas minimaalne isikulooline materjal, kuid siiski tundus see kesine. Otsustasin alustada kõige lähemast allikast: teistest muuseumidest ning saatsin muuseumilisti kirja palvega vaadata, ega ei ole muuseumide kogudes Kibuvitsale kuulunud esemeid. Ning saingi õige mitu vastust, koos soovitustega, kuhu pöörduda edasi. Eriti väärtuslikuks kujunes see info, mille sain Aino Lepalt (Tallinna Linnamuuseum). Temalt sain ka soovituse otsida üles Regina Guli, kellega Leida tütar Kai käis samas klassis ning kes oli perele väga lähedane.
Regina Guliga tegime juba mõne aja pärast pika intervjuu, mis oli äärmiselt huvitav ja avas Kibuvitsa eluolu pärast sõda õige palju. Midagi väga rõõmustavat selles elus nõukogude ajal ei olnud, kuigi algus oli isegi üsna luksuslik - teine abikaasa Leo Aisenstadt oli 1940. aastatel üsna kõrgel kohal. Kuid hiljem mõlemad arreteeriti ning pärast Siberist tagasitulekut enam koos ei olnud. Regina rääkis ka mõlema - nii ema kui tütre - vaikselt süvenevast alkoholismist, mis viis lõpuks paratamatute tagajärgedeni.
Regina kaudu saime kontakti ka teise perele väga lähedase sõbra - Lennart Hans Jürgensoniga. Ka temaga tegime pika intervjuu. LHJ rääkis Leidast nii südamlikult, et selle intervjuu panime näitusele kuulamiseks kõikidele külastajatele.
Mõlemad, nii Regina Guli kui ka Lennart Hans Jürgenson, tõid meile materjale: joonistusi, raamatuid, fotosid, mida saime näitusel kasutada. Ning Reginal õnnestus näituse jaoks saada ka Leida Kibuvitsa riideid, mis on tema enda tikitud ja õmmeldud - täiesti fantastiline käsitöö! Materjale - näiteks Siberis koerakarvadest kootud kindad ning Juhan Smuuli järgi tehtud nukk Tuule-Juku - saime ka teiste muuseumide fondidest.
Elu- ja isikuloolist materjali, mida vaadata, tundus nüüd piisavalt olevat. Järgmiseks tuli koos kujundajatega välja mõelda, kuidas see kõik kõnelema panna.
Kibuvitsa puhul huvitas mind aga eriliselt ka tema isik. Niisugune imeilus ja ilmselgelt andekas naine, samas keerulise iseloomuga ja hästi püsimatu. Mis tema andekusest pärast sõda sai?
Kirjandusmuuseumis olevast materjalist ning omaaegsetest lehtedest sai ülevaate Kibuvitsa elust Eesti Vabariigis. Arreteerimisest ja vangisolekust sai lugeda Riigiarhiivis. Osa nendest materjalides oleme välja pannud ka näitusele.
Niisiis oli teoste kõrval olemas minimaalne isikulooline materjal, kuid siiski tundus see kesine. Otsustasin alustada kõige lähemast allikast: teistest muuseumidest ning saatsin muuseumilisti kirja palvega vaadata, ega ei ole muuseumide kogudes Kibuvitsale kuulunud esemeid. Ning saingi õige mitu vastust, koos soovitustega, kuhu pöörduda edasi. Eriti väärtuslikuks kujunes see info, mille sain Aino Lepalt (Tallinna Linnamuuseum). Temalt sain ka soovituse otsida üles Regina Guli, kellega Leida tütar Kai käis samas klassis ning kes oli perele väga lähedane.
Regina Guliga tegime juba mõne aja pärast pika intervjuu, mis oli äärmiselt huvitav ja avas Kibuvitsa eluolu pärast sõda õige palju. Midagi väga rõõmustavat selles elus nõukogude ajal ei olnud, kuigi algus oli isegi üsna luksuslik - teine abikaasa Leo Aisenstadt oli 1940. aastatel üsna kõrgel kohal. Kuid hiljem mõlemad arreteeriti ning pärast Siberist tagasitulekut enam koos ei olnud. Regina rääkis ka mõlema - nii ema kui tütre - vaikselt süvenevast alkoholismist, mis viis lõpuks paratamatute tagajärgedeni.
Regina kaudu saime kontakti ka teise perele väga lähedase sõbra - Lennart Hans Jürgensoniga. Ka temaga tegime pika intervjuu. LHJ rääkis Leidast nii südamlikult, et selle intervjuu panime näitusele kuulamiseks kõikidele külastajatele.
Mõlemad, nii Regina Guli kui ka Lennart Hans Jürgenson, tõid meile materjale: joonistusi, raamatuid, fotosid, mida saime näitusel kasutada. Ning Reginal õnnestus näituse jaoks saada ka Leida Kibuvitsa riideid, mis on tema enda tikitud ja õmmeldud - täiesti fantastiline käsitöö! Materjale - näiteks Siberis koerakarvadest kootud kindad ning Juhan Smuuli järgi tehtud nukk Tuule-Juku - saime ka teiste muuseumide fondidest.
Elu- ja isikuloolist materjali, mida vaadata, tundus nüüd piisavalt olevat. Järgmiseks tuli koos kujundajatega välja mõelda, kuidas see kõik kõnelema panna.
Paradiisi uus perenaine. Leida Kibuvits Tammsaare juures
Leida Kibuvits oli 1930. aastatel meie kõige lootustandvam ja viljakam naisprosaist, romaanide ja novellikogude autor. Tema tuntuim teos on romaan “Paradiisi pärisperenaine” (1934), mille peategelase prototüübiks on üks eesti teatri kuulsamaid lavatähti Liina Reiman.
Leida Kibuvitsa temperamentne isiksus pakkus huvi ja materjali ka ajakirjandusele, teda kirjeldati kui „tumedaverelist naist, kelle silmad pilluvad tuld ja hambad välguvad naerdes“. Tammsaare leidis, et Kibuvitsa teostes peitub „jumalik säde“.
Okupatsioonide ja vangistuse tõttu ei õnnestunud Leida Kibuvitsal oma annet lõpuni teostada ja tema looming vajus vahepeal teenimatult unustusehõlma.
Näituse „Paradiisi uus perenaine“ rõhuasetus on naiskunstniku teemal. Naise õigus elada oma sisemisele kirele, pühenduda kunstile või teostada end muul viisil kerkib esile peaaegu igas Leida Kibuvitsa loos. Eelkõige küsimusena: kuidas elada õigesti?
Loomingu kõrval keskendub näitus Kibuvitsa eluloolise materjali täiendamisele. Esmakordselt on võimalik tutvuda dokumentidega Kibuvitsa arreteerimistoimikust, kuulata sõprade mälestusi kirjanikust ning vaadata mitmekülgselt andeka naise haruldaselt peent käsitööd.
Näitus jääb avatuks kuni 15.11.2011
Näituse kuraator ja tekstid: Maarja Vaino
Näituse kujundus: Aime Unt, Liina Unt, Katre Rohumaa
Leida Kibuvitsa temperamentne isiksus pakkus huvi ja materjali ka ajakirjandusele, teda kirjeldati kui „tumedaverelist naist, kelle silmad pilluvad tuld ja hambad välguvad naerdes“. Tammsaare leidis, et Kibuvitsa teostes peitub „jumalik säde“.
Okupatsioonide ja vangistuse tõttu ei õnnestunud Leida Kibuvitsal oma annet lõpuni teostada ja tema looming vajus vahepeal teenimatult unustusehõlma.
Näituse „Paradiisi uus perenaine“ rõhuasetus on naiskunstniku teemal. Naise õigus elada oma sisemisele kirele, pühenduda kunstile või teostada end muul viisil kerkib esile peaaegu igas Leida Kibuvitsa loos. Eelkõige küsimusena: kuidas elada õigesti?
Loomingu kõrval keskendub näitus Kibuvitsa eluloolise materjali täiendamisele. Esmakordselt on võimalik tutvuda dokumentidega Kibuvitsa arreteerimistoimikust, kuulata sõprade mälestusi kirjanikust ning vaadata mitmekülgselt andeka naise haruldaselt peent käsitööd.
Näitus jääb avatuks kuni 15.11.2011
Näituse kuraator ja tekstid: Maarja Vaino
Näituse kujundus: Aime Unt, Liina Unt, Katre Rohumaa
Tammsaare juures
Aastal 2008 alustas A. H. Tammsaare Muuseum Kadriorus sarjaga “Tammsaare juures”, mis esitleb Tammsaare Muuseumis XX sajandi Eesti olulisemaid kirjanikke.
Sellega soovime tähelepanu juhtida eesti kirjanduse mitmekesisusele ja anda sõna kirjanikele, kellel puudub oma muuseum, kuid kes on juba tõusnud klassiku staatusesse või on teenimatult unustusse vajunud. Loodame nende näitustega luua uusi põnevaid dialoogisuhteid ka Tammsaarega ning et kirjanike koosolu lõhub muuseumivaikust uuel viisil ja kõnetab külastajat ootamatu nurga alt.
Siinses blogis saab lugeda juba olnud näitustest lühikest ülevaadet ja kaasa elada uue näituse -
"Paradiisi uus perenaine. Leida Kibuvits Tammsaare juures" tegemistele.
Sellega soovime tähelepanu juhtida eesti kirjanduse mitmekesisusele ja anda sõna kirjanikele, kellel puudub oma muuseum, kuid kes on juba tõusnud klassiku staatusesse või on teenimatult unustusse vajunud. Loodame nende näitustega luua uusi põnevaid dialoogisuhteid ka Tammsaarega ning et kirjanike koosolu lõhub muuseumivaikust uuel viisil ja kõnetab külastajat ootamatu nurga alt.
Siinses blogis saab lugeda juba olnud näitustest lühikest ülevaadet ja kaasa elada uue näituse -
"Paradiisi uus perenaine. Leida Kibuvits Tammsaare juures" tegemistele.
Subscribe to:
Posts (Atom)