Kirjanikust näitust tegema hakates alustan alati teostest: loen läbi kõik või suurema osa tema tekstidest, samuti olulisema osa retseptsioonist. Tavaliselt hakkab siis silma ka mõni korduv või eriti olulisena tunduv kujund, millest edaspidi saab näituse keskpunkt.
Kibuvitsa puhul huvitas mind aga eriliselt ka tema isik. Niisugune imeilus ja ilmselgelt andekas naine, samas keerulise iseloomuga ja hästi püsimatu. Mis tema andekusest pärast sõda sai?
Kirjandusmuuseumis olevast materjalist ning omaaegsetest lehtedest sai ülevaate Kibuvitsa elust Eesti Vabariigis. Arreteerimisest ja vangisolekust sai lugeda Riigiarhiivis. Osa nendest materjalides oleme välja pannud ka näitusele.
Niisiis oli teoste kõrval olemas minimaalne isikulooline materjal, kuid siiski tundus see kesine. Otsustasin alustada kõige lähemast allikast: teistest muuseumidest ning saatsin muuseumilisti kirja palvega vaadata, ega ei ole muuseumide kogudes Kibuvitsale kuulunud esemeid. Ning saingi õige mitu vastust, koos soovitustega, kuhu pöörduda edasi. Eriti väärtuslikuks kujunes see info, mille sain Aino Lepalt (Tallinna Linnamuuseum). Temalt sain ka soovituse otsida üles Regina Guli, kellega Leida tütar Kai käis samas klassis ning kes oli perele väga lähedane.
Regina Guliga tegime juba mõne aja pärast pika intervjuu, mis oli äärmiselt huvitav ja avas Kibuvitsa eluolu pärast sõda õige palju. Midagi väga rõõmustavat selles elus nõukogude ajal ei olnud, kuigi algus oli isegi üsna luksuslik - teine abikaasa Leo Aisenstadt oli 1940. aastatel üsna kõrgel kohal. Kuid hiljem mõlemad arreteeriti ning pärast Siberist tagasitulekut enam koos ei olnud. Regina rääkis ka mõlema - nii ema kui tütre - vaikselt süvenevast alkoholismist, mis viis lõpuks paratamatute tagajärgedeni.
Regina kaudu saime kontakti ka teise perele väga lähedase sõbra - Lennart Hans Jürgensoniga. Ka temaga tegime pika intervjuu. LHJ rääkis Leidast nii südamlikult, et selle intervjuu panime näitusele kuulamiseks kõikidele külastajatele.
Mõlemad, nii Regina Guli kui ka Lennart Hans Jürgenson, tõid meile materjale: joonistusi, raamatuid, fotosid, mida saime näitusel kasutada. Ning Reginal õnnestus näituse jaoks saada ka Leida Kibuvitsa riideid, mis on tema enda tikitud ja õmmeldud - täiesti fantastiline käsitöö! Materjale - näiteks Siberis koerakarvadest kootud kindad ning Juhan Smuuli järgi tehtud nukk Tuule-Juku - saime ka teiste muuseumide fondidest.
Elu- ja isikuloolist materjali, mida vaadata, tundus nüüd piisavalt olevat. Järgmiseks tuli koos kujundajatega välja mõelda, kuidas see kõik kõnelema panna.
No comments:
Post a Comment