Näitusteruum on Tammsaare muuseumis üsna väike. See tähendab, et idee tuleb edasi anda üsna lakooniliste ja jõuliste kujunditega, mis samal ajal ruumi liigselt üle ei koorma. Aime ja Liina Undi ruumitunnetus oskab selle piiri väga hästi paika panna nii, et ruum on täidetud, aga mitte täis.
Kibuvitsa näituse keskpunktiks pidi olema naiskunstniku teema, sest küsimus - kuidas elada oma elu kõige õigemini, milline tee/roll valida -, on Kibuvitsa teostes palju esil. See on ka kaasaegset naist kõnetav küsimus. Keegi ei ole ka tänapäeval superinimene, kes suudab kõik rollid ideaalselt ja probleemideta ühendada ja kas üldse peabki? Miks ei või olla südamerahus koduperenaine, kes ei ihaldagi karjääri? Või vastupidi. Või üldse kuidagi kolmandat moodi. Aga probleem on see ikkagi, sest inimesele on lihtsalt omane kaaluda, kas ta tegi õige valiku või äkki oleks mõni teine valik olnud parem, teinud ta õnnelikumaks. Nimetasime selle ühe Kibuvitsa novelli järgi "proosa ja poeesia" probleemiks. Omaette küsimuseks oli aga, kuidas seda kujundlikult esitada.
Appi tuli Aime fantaasia ja Mart Reino sepatöö. Nimelt tekkis idee, et ruumi keskel võiksid olla rauast sepistatud figuurid - otsekui õhku joonistatud kontuurid. Liina tuli ideega, et neil võiksid olla ees põlled - markeerides nii koduperenaise põlle, kunstniku-maalija põlle ja ka sepapõlle, sest üheks näitusel käsitletavaks teoseks on ka Kibuvitsa Kalevipoega parafraseeriv romaan "Manglus Sepapoeg". Naisi seovad omavahel lõngad, sümboliseerides ühtsust ja järjepidevust, aga ka otsustusvõimetust ja sisemist segadust, mässides figuurid värvilisse lõngapuntrasse. Viimane motiiv sobis eriti hästi iseloomustama ka Leida Kibuvitsa enese hingeelu.
Ruumis oleva akna kujundasime teatrilavana, kuna Kibuvitsa üks suuri iidoleid oli näitlejanna Liina Reiman, keda ta emaks kutsus ja kelle juures ta teismelisena mõned aastad elas. Teatri- ja Muusikamuuseumist saime hulga Liina Reimanile kuulunud esemeid. Need "pudenevad" välja suurest nahkpaunast, mida Kibuvits on kirjeldanud romaanis "Paradiisi pärisperenaine", mille peategelase prototüübiks Liina Reiman oli.
Akna kõrvale riputasime Regina Gulilt saadud riided: Kibuvitsa andeka käsitöö, mis ühtlasi meenutab pisut teatrigarderoobi. Ja kajastab näituse ideed rollidest elus, mida saab ju lõppude lõpuks samuti vahetada kui riideid. Või ei saa?
Ruumikujundus oli nüüd paigas, graafilise poolega tegutses Katre Rohumaa. Temagi oli võlutud Kibuvitsa käsitööandest, nii et näitust läbivaks kujundusmotiiviks tekstidel sai Kibuvitsa tikandimuster. Katre oskab pildid ja teksti alati kokku panna nii, et tekst kutsub lugema, see ei ole lihtsalt mingi "kiri" seinal, vaid orgaaniline näituse osa, mis pakub samavõrd esteetilist naudingut kui teadmisi.
Tekstide eneste kirjutamine oli aga minu töö ja see on alati paras peavalu. Kuidas ikkagi sõeluda välja see kõige olulisem, et tekst ei muutuks liiga raskeks, aga oleks samal ajal huvitav ja mitte liiga pealiskaudne. Ega ei teagi kunagi, kas sellega hakkama on saadud.
Näituse voldikule tegi väga ilusa kujundude Kadri Aavik, mida tänu projektile “Gaining a Common Perspective for a European gendered democratic Policy (GCPEP)”. Grundtvig Learning Partnership 2009-2011" saab näituselt kaasa võtta tasuta.
Avamise planeerisime samale päevale, kui toimus muuseumi 6.sügiskonverents. Kuigi sügis oli juba talveks saanud selleks ajaks - kuupäevaks sai 3.detsember 2010.
